Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
ajaloolist tegelikkust. On raske näha, kuidas selline keel võiks olla ühendatud
sümboolsega nii, et väljakutse viimasele oleks tõhus. Iseasi, et Lacani enda nägemus
sümboolsest korrast üldkehtiva alistava seadusena paigutab vältimatult niisuguse
vastandliku keelelise ruumi tolle süsteemi asotsiaalsele "teisele". Ses suhtes võib
öelda, et Cixous on langenud Lacani patriarhaalse loogika lõksu -- "hävitades" ennast
omaenda lansseeritud binaarse hierarhiseerimisega. Ta vaid tõstab asotsiaalse,
tungidel põhineva "teise" keele alistava sotsiaalse seaduse vastu.
Écriture feminine´i on kritiseeritud ka selle eest, et ärgitades naisi pöörduma
oma keha ja tungide poole, kirjutama iseendaga nagu Cixous ütleb, kaldub ta
biologismi või nn essentsialismi. Kahtlemata kinnitavad kujundid nagu "tagasi ema
juurde" ja "valge tindiga kirjutamine" seda väidet. [Ei kinnita tegelikult, need on
kaunistavad metafoorid E.L
annaabi.ee 
