V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Teda oli õpetatud
ladina keelt lugema, teda oli kasvatatud silmi maha lööma ja tasakesi kõnelema. Isa oli ta
lapsena pannud Ülikoolilinna Torchi kolledzisse. Seal kasvas ta üles, kummargil
palveraamatu ja leksikoni kohal.
Muide, ta oli kurb, tõsine, vaikne laps, kes õppis usinasti ja kel oli hea pea. Vahetundidel
ei teinud ta palju kisa ja harva segas ta end Fouarre'i tänava mürglitesse, ei teadnud, mis
tähendab dare alapas et capillos laniare', ega võtnud mingil moel osa 1463-nda aasta
mässust, mida kroonikud suure tõsidusega nimetavad «Ülikoolilinna kuuendaks
rahutuseks». * Väga harva pilkas ta vaeseid Montaigu skolaare nende «teravmüt-side»
pärast, millest nad ka hüüdnime said, või Dor-mans'i kolledzi stipendiaate nende tonsuuri ja
rohekast, sinisest ja lillast riidest kolmejätkulise rüü pärast, azurini coloris et bruni2, nagu
seisab Quatre-Couronnes'i kardinali hartas.