Feodaaltsivilisatsioon
ja vasalli suhteid, mida iseloomustas põhimõte, et üks kristlane teise orjaks ei sobi. Keskaega
nimetatakse feodaaltsivilisatsiooniks, sest siis kujunesid välja feodaalsuhted, mis olid keskaja
riigi - ja majanduskorralduse põhialusteks. Keskaja ühiskond jagunes 3. seisuseks – oratores
ehk vaimulikkond, bellatores ehk rüütliseisus ja laboratores ehk talupojad. Keskaja ja
feodaaltsivilisatsiooni lõppu loetakse kas Konstantinoopoli langeminest 1453, Ida-Rooma
ehk Bütsantsi riigi lagunemisest 1492 ,Ameerika avastamisest või reformatsiooni algusest
Saksamaal 1517.
Keskaja iseloomulikem tunnus oli ühiskonna jagunemine seisustesse. Kuigi, et kõik inimesed
olid Jumala ees võdsed, olid erinevatel seisustel omad eelised ja kohustused. Esimese seisuse
moodustasid vaimulikud , kes hoolitsesid inimeste hingeõnnistuse eest. Teise seisuse
moodustasid aadlikud ehk elukutselised sõdurid, kelle ülesandeks oli kõigi ühiskonnaliikmete
annaabi.ee 
