Eesti uusaeg (1710-1900)
tulnud väljastpoolt või hiljem või inimesi, kes ei kuulunud üldse aadli hulka
(linnakodanikud, jõukamad sisserändajad jne). Landsassenid see oli eelkõige
rüütelkondade, mitte riigi probleem. Rüütel- ja maiskond (ehk immatrikuleeritud ja
rüütelkonnast väljas olevad mõisaomanikud). 60. aastatel muutub rüütelkondade
võitlusobjektiks see, et landsassenite maavaldused kaoks. Eestimaal oli 7-8% nende
käes, Liivmaal 15-16%. Eestimaal 67 mõisa kuulus landsassenitele, Liivimaal 102.
Rüütelkondlik lokaalpoliitika oli suunatud sellele, et landsassenid mõisaomandist
välja lülitada. Tegelikult ei suudetud oma tahet läbi suruda. Ainult kosmeetilisi
järeleandmisi tehti, nt landsasseni mõisate müügi puhul oli immatrikuleeritutel
eesõigus pakkumise tegemisel. Päädis sellega, et landsassenid liideti rüütelkonda
(mitte linnakodanikud, kuid aadli soost inimesed sulandusid kohalikesse
rüütelkondadesse ja probleem kaotas aja jooksul oma aktuaalsuse)
annaabi.ee 
