Johan Huizinga "Keskaja sügis"
(137)
... kombed ideaaliga sobitusid, on kahjuks vägagi harvad neil sajandeil.... (139)
Oma olulisimas tähenduses on pastoraal midagi rohkemat kui üksnes kirjanduszanr. Siin pole
tegu lamburielu lihtsate ja loomulike rõõmude kirjeldusega, vaid selle elu jäljendamisega; see
on imitatio.
Oli olemas fiktsioon, nagu kehastaks lamburielu armastuse häirimatut loomulikkust. Sinna
taheti pageda kui mitte tegelikkuses, siis unistuses ometi. Ikka jälle pidi lamburielus olema
ravivahendiks, et vabastada vaimne armastuse ülepaisutatud dogmatiseerimise ja
formaliseerimise krambist. Januneti vabanemise järel rüütelliku truuduse ja naiste teenimise
rõhuvatest mõistetest, allegooria kirevast aparaadist. Ning ka tegeliku armuelu toorusest,
omakasupüüdlikkusest ja ühiskondlikest pattudest. (140)
Kuid hiliskeskaeg on veel nii läbinisti aristokraatlik ja nii kaitsetu ilusa illusiooni suhtes, et
annaabi.ee 
