A.dumas Kolm musketäri terve raamat
alati andsid nii häid tulemusi.»
«Kallis sõber,» lausus Aramis, «meie viimased seiklused on mulle elu ja mõõga
muutnud täiesti vastumeelseks. Seekord olen ma lõplikult otsustanud: peale piiramise
lõppemist astun ma lazaristide vennaskonda. Hoidke see paber enesele, d'Artagnan,
relvateenistus sobib teile, teist saab vapper ja julge ülemus.»
Tänulikkusest niiske pilk säramas rõõmust, tuli d'Artagnan tagasi Athose juurde,
kelle ta leidis ikka veel laua ääres istumas ja vastu lambivalget oma malagaklaasi
imetlemas.
«Noh, näete,» ütles ta, «ka nemad ütlesid mulle ära!»
«See on sellepärast, kallis sõber, et keegi ei väärinud seda rohkem kui teie.»
Ja ta võttis sule, kirjutas paberile d'Artagnani nime ning andis selle siis tagasi.
«Ja nii ei ole mul tulevikus enam sõpru,» ütles noormees, «ei midagi muud, kui ainult
kibedad mälestused ...»
Ja ta peitis pea käte vahele ning kaks suurt pisarat veeresid mööda ta põski alla.