Ta maalis üksnes siseruumides, eelistades ateljeed. Ta kasutas sageli modelle, aga võis ka mälu järgi maalida. Tema loomingu põhiosa moodustavad figuurimaalid. Maastikumaale on tal vaid mõned ning needki tehtud mälu või kujutlusvõime järgi. Nagu teisedki impressionistid, võis Degas sama motiivi korduvalt maalida, varieerides kompositsiooni ja käsitlust. 1880. aastate lõpus huvitus Degas fotograafiast. Ta pildistas paljusid oma sõpru, sealhulgas lambivalgel. Mõnda oma fotot, mis kujutas tantsijaid või akte, kasutas ta oma joonistustel või maalidel. 1880. aastatel hakkas Degas' nägemine halvenema ja lõpuks ei saanud ta enam nii maalida kui varem. Ta läks 1907 üle pastelljoonistustele ja skulptuuridele. 1912 lõpetas ta nähtavasti töötamise täielikult. Pärast Degas' surma avastasid pärijad 150 vahast skulptuuri, neist paljud halvas seisukorras. Nad
• 1993. Töötas kirjastuses Tuum ja sama aasta septembris Eesti Vabariigi välisministeeriumis. • 2003. Aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. • Kirjanikunimed Emil Tode ja Anton Nigov. • Elanud ka Pariisis. (Wikipedia, tonuonnepalu.wordpress) (wordpress.com) (wordpress.com) Sisu • Teemad /…/ • Meeleolu Panen lihapallid ahju. • Mulje Söön üksi lambivalgel. • Emotsioonid Üksi oma hingega. Sisu Kannikesed õhtuvalguses, järve ääres esimene sääsk. Maanteel tuli autosse heinalõhna. Nii ja nii palju maikuid Eile kuulsin siin esimest ritsikat. on juba möödas sündimisest. Õnn on ka möödumises. /…/ Vorm kuidas on elada keset tuuliseid metsi
«Sel aial kui ma valvasin akent, valvas tema ust.» «Hästi,» tähendas Athos. «Te olete kõik ustavad teenrid.» 651 Athos hüppas ratsult maha, ulatas ohjad Grimaud'le ja lähenes aknale, olles enne ülejäänud rühmale andnud märku pöörduda ukse poole. Väike maja oli ümbritsetud kahe-kolme jala kõrguse puudehekiga. Athos astus sealt üle ja jõudis luukideta aknani, mille poolkardinad olid aga hoolikalt ette tõmmatud. Ta astus kiviservale, nii et ta pilk ulatus üle kardinate. Lambivalgel nägi ta tumedasse mantlisse mässitud naist, kes istus järil kustuva tule ääres: ta oli toetanud küünarnukid viletsale lauale ja hoidis pead elevandiluu värvi valgete käte vahel. Ta nägu ei olnud näha, kuid sünge naeratus libises üle Athose huulte -- võimatu oli eksida, see oli just too, keda ta otsis. Sel hetkel hirnus üks hobune. Mileedi tõstis pea, nägi Athose kahvatut aknaruudu vastu surutud nägu ja karjatas.
annaabi.ee 
