Ta oli mingil määral ahne, sest ta tahtiski ju perenaiseks saada, ta ei tahtnud olla lihtsalt talus tüdrukuks. Ja Perenaiseks saades pidi ta leppima sellega et tema mees Juss poos ennast ülesse. Teoses on selgelt kuni lõpuni näha, et Mari igatses oma Jussi väga. Ja ta ei saanudki Andresega õnnelik olla, sest Juss oli tal koguaeg meeles. Ta ei tundnud end perenaisena hästi, talle meeldis tema endine elu rohkem. Kõige lõpuks tuleks rääkida "lambasihvrist". Oru Pearu naise elu oli vast Mäe perenaiste omast veidi kergem. Sellepärast, et Pearu ei käskinud naisel nii palju tööd rügada, kui tegid seda teised naised. Kuid minu arust, ei teinud see tema elu kergemaks, sest Pearu oli oma naise suhtes vägivaldne ja nii mitmetki korrad pidi naine sellepärast kannatama. Tema roll Vargamäel võrreldes Mari ja Krõõdaga oli hoopis väiksem. Ta ei paistnud Vargamäe rahvale millegagi silma, kõik küll
kandis keelt, sest see oli ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõeliselt huvi pakkus ja närve kõditas." Ometi oli keelekandmine ainus tõeline rõõm ta elus. Oma lapsed oli ta pidanud juba üsna varajases eas hauda panema. Kuna ta elas saunas, siis pidi ta oma ulualuse eest pererahvaile tööd rügama, olgu Mäel või Orul. Peale selle oli vaja veel oma lehm lüpsta ja oma vanamehe eest hoolitseda. Kõige lõpuks tuleks rääkida "lambasihvrist". Oru Pearu naise elu oli vast Mäe perenaiste omast veidi kergem. Seda eelkõige seetõttu, et Pearu ei tapnud teda tööga nii, nagu Andres oma naisi. Töö võrra oli tema elu küll kergem, aga oma keevalise mehe tõttu polnud "lambasihvri" igapäevane elu teps mitte kerge. Tihti pidi ta enda peale tõmbama joobnud mehest tuleneva viha. Kaitstes lapsi peksu eest, lasi Oru perenaine end peksta, et aga mees rahuneks. Samuti pidi Pearu naine väga palju muretsema. Tihti veetis ju Pearu
annaabi.ee 
