A.dumas Kolm musketäri terve raamat
» küsis proua Coquenard tooniga, mis näis
ütlevat: «Uskuge mind, ärge neid sööge!»
«Võtku mind kurat, kui ma neid maitsen!» sosistas tasa Porthos.
360
Kõvasti lausus ta:
«Tänan, nõbu, mu kõht on juba täis.»
Tekkis vaikus. Porthos ei teadnud, mida teha. Advokaat kordas mitu korda:
«Ah, proua Coquenard! Ma tänan teid, teie lõuna oli tõeline pidusöök. Jumaluke, küll
ma alles sõin!»
Isand Coquenard oli söönud oma supi, kana mustad jalad ja ainsa lambakondi, mille
küljes oli veidike liha.
Porthosele näis, et teda pilgatakse, ning ta hakkas juba vurru keerutama ja kulmu
kortsutama, kuid proua Coquenard'! põlv soovitas talle õrnalt säilitada rahu.
See vaikus ja vaheaeg serveerimises, mis jäid arusaamatuks Porthosele, olid, otse
vastupidi, hirmsa tähendusega kirjutajatele: advokaadi pilgu peale tõusid nad proua
Coquenard'i naeratuse saatel aeglaselt lauast, panid veel aeglasemalt kokku oma suurätid,
kummardasid ja lahkusid.