Paraku langes Eesti koloonia asutamise aeg Briti Kolumbias kokku majandusliku allakäigu perioodiga kogu maailmas. Kanada dollar devalveerus 50-lt dollarilt 50-le sendile. Valitsuse abiprogrammid kolonistidele kuivasid kokku. Antud lubadusi ei täidetud ja uusasukad jäid võõral maal silmitsi raskustega, mille ületamiseks puudus jõud. Johan Pitka näitab selles raskes olukorras üles imepärast tahtejõudu. Ta katsetab karjakasvatamisega, kuid piimale ei leita turgu. Ta katsetab lambakasvatamisega, mis samuti ebaõnnestub. Edasi katsetab Pitka vilja kasvatamist. Katsetuse teisel aastal saab ta ülihea saagi, aga vilja pole kuhugi panna. Ta katetab veel mitmel teisel alal, kuid ebaõnn saadab Pitkat, aga samuti kõiki teisi eesti koloniste ka siin. 1929 aastal otsutab Pitka tulla Eestisse, et külastada oma siia jäänud poega Andreast. Nüüd ärkab ka Eesti valitsus ja määrab Pitkale pensioni. Pitka on üllatunud soojast vastuvõtust ja tagasi Kanadasse ta enam ei sõida
hukunud ). Sõideti koos tütar Linda abikaasa Aleksander Pääreni ja veel tosinajao tuttavatega. Kanadas saadeti ümberasujad immigratsiooniameti poolt läänerannikule, Vaikse ookeani kaldal olevasse Briti Kolumbia provintsi, Stuarti järve äärde, kus J. Pitka sai 260 hektarit maad, ta väimees A. Päären aga 93 hektarit. Maa eest tuli maksta alle 15 aasta pärast. J. Pitka ehitas siia 7- toalise palkmaja; katsetas piimakarja- ja lambakasvatamisega ning viljadega, ehitas saeveski, kuid kõik see ei toonud oodatud majanduslikku tulu. 1929. aastal määrati Eesti valitsuse poolt J. Pitkale pension ja eruadmiral otsustas 1930. aastal külastada kodumaad, et näha siinseid olusid ja kohtuda poeg August- Andreasega. Kodumaale jõudnud Pitkale pakuti Eesti Tarbjate Keskühingu juhatuse esimehe ametikohta, mida ta pidaski 1937 .aastani. aastail 1930 - 1932 tulid Kanadast tulema ka ta ülejäänud pereliikmed. J
annaabi.ee 
