ulatuses. Jean Baptiste Lamarck arvas, et lihtsaid eluvorme tekib looduses iseenesest kogu aeg juurde ja ajapikku arenevad neist üha keerukamad eluvormid. Ta mõistis, et organismid on kohastunud elama neid ümbritsevas keskkonnas. Kohastumise mehhanismina pakkus ta välja, et elu jooksul organismis toimunud muutused päranduvad edasi järglastele. Seda hüpoteesi on tema järgi hakatud nimetama lamarkismiks. Georges Cuvier fossiilsetele leidudele tuginedes tõestas ta liikide väljasuremise ning see on ka Cuvieri teene evolutsiooniteooria arengus. Samas arvas, et liigid on muutumatud: alguses loodi lihtsalt väga palju liike, millest osa aja jooksul katastroofiliste sündmuste tõttu välja suri. James Hutton ja Charles Lyell pakkusid välja idee, et Maa on palju vanem kui Piiblis kirjas ning maad kujundavad jõud tegutsevad väga aeglaselt ja kogu aeg. Nende meelest polnud liikide
oli seda taimede peal märganud), ent uskus, et liikide muutused on siiski ette määratud ja toimuvad piiratud ulatuses. LAMARKISM JEAN BAPTISTE LAMARCK Ta arvas, et lihtsaid eluvorme tekib looduses iseenesest kogu aeg juurde ja ajapikku arenevad neist üha keerukamad eluvormid. Ta arvas, et liigid kohanevad keskkonnaga ja muutuvad, kui nende elu jooksul omandatud tunnused päranduvad järglastele. Seda hüpoteesi ongi tema järgi hakatud nimetama lamarkismiks. Näiteks kui kaelkirjak sirutab üha oma kaela, et kõrgemalt lehti kätte saada, sünnivad tal pikema kaelaga pojad. Ka Darwin uskus, et omandatud tunnuste pärandumine on üheks evolutsiooni tõukejõuks: geneetilistest pärandumistest ei teatud tol ajal veel midagi. Lamarkism kui evolutsiooniline mehhanism on küll tänaseks ümber lükatud, kuid keskkonna põhjustatud muutused geenides võivad siiski päranduda. Samuti on näidatud
annaabi.ee 
