Nietzsche - Zarathustra eeskõne
teest ilma minuta, mu kotkata ja mu maota.
Kuid me ootasime sind igal hommikul, võtsime sinult su külluse j;i õnnistasime sind selle eest.
Vaata! Ma olen küllastunud oma tarkusest, nagu mesilane, kes korjanud liiga palju mett, ma
tarvitsen sirutuvaid käsi.
Ma tahaksin annetada ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks MI; ivad targad inimeste keskel
oma rumalusest ja vaesed oma rikkusest.
Seks pean astuma alla: nagu teed sinagi õhtul, kui lähed mere lalui ja viid allilmalegi valgust, sa
ülirikas taevakeha!
Ma pean nagu sinagi minema looja, nagu nimetavad seda inimesed, kelle juurde ma igatsen
laskuda.
Siis õnnista mind, sina rahulik silm, kes sa kadeduseta võid näha suurimatki õnne!
Õnnista peekrit, mis valmis on üle voolama, et kullana voolaks tast vesi ja kannaks kõikjale su
õndsuse helki!
Vaata! See peeker tahab jälle saada tühjaks, ja Zarathustra tahab saada jälle inimeseks."
Nõnda algas Zarathustra loojak.
annaabi.ee 
