"lalallallaa" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Neil olid oma erihuvid. Nemad armastasid üheskoos jalutamas käia ja nii kenasti läksid nad kahekesi kõrvuti, ühel kõht õieli ees, teisel vimmas selg tahapoole. Ja koju tulid nad ikka parimas tujus, mis aina paranes, kui nad olid mõni aeg peale seda vestelnud Slopasevi toas. Kui härra Voitinski ühel päeval Slopasevi juurest välja tuli, oli tema tuju sedavõrt ülev, et aina kippusid laulud peale. ,,Lalallallaa, lalallallaa!" hüüdis ta iga natukese aja pärast mööda suurt tuba kõndides, nagu annaks ta mingisugusele nägematule laulukoorile tooni kätte. Varsti sattus ta poistele rääkima iseendast ja poolakatest, kinnitas, et ka Slopasevi soontes voolab poola verd ning et pooled venelased polegi venelased, vaid poolakad. ,,Need on ülejooksikud, äraandjad, sest meie oleme võidetud rahvas, orjastatud rahvas," seletas ta ja matsutas nõutult suud, vahtides kartlikult ringi