Olemuslugu oma koerast
Lösutan oma kolm tundi siin
ja tunnen, et kõht on tühi ja lippan alla korrusele toitu nuruma. Mind ei usaldata ikka
veel omapead koju jääma ja pean olema vanaema ja tema tüütu krantsiga. Oma
toidunõu ees tiirutades mõistetakse, et ma tahan süüa ja nüüd on minu lemmik
söömakord ja kodujuust ajab mind lihtsalt hulluks. See on toit, mille nimel ma teeksin
kõik. Teen paar jooksuringi ümber ahju rõõmust ja alustan mugimist. Söön isuga ja
lakun viimasegi toiduraasu kausist ära. Jälle joon vett ja mõtlen, et see teine väike
olevus siin majas ei tohi minu kohta üle võtta ja meelega joon tema kausist. Ma
tunnen ennast siin majas peremehena ja minust väiksem koer on minu silmis lihtsalt
ei keegi, keda ma võin siin kiusata siis, millal mul tuju tuleb. Hiljem voodis lösutades
kuulen, et keegi tuleb uksest sisse ja lähen rõõmuga talle vastu. Mul on alati
heameel, kui keegi koju tuleb ja mind paitab
annaabi.ee 
