põlvkonda. Pere pea oli vanaperemees. Vanemate , eriti isa õnnistus oli püha, tema needus, aga lapsele kõige hirmsam karistus. Vägivald laste kallal oli vene talupojaühiskonnas tavaline. Kõlblus normide kontroll lasus igapäevaselt kogukonnal. Poja sünd perre oli väga suur rõõm. Laste suremus oli sage. Laste kasvatamine allus traditsioonidele. Kuni viienda eluaastani suhtuti lastesse leebelt, seejärel läks asi karmimaks. Lapsi karistati riidlemise, sõimu, laksude ja vopsudega, raskemate pahanduste eest said nad peksa. Lapsi hirmutati kolli, kodu- ja metshaldja, karu või rebasega. Viieaastased lapsed hakkasid juba tööle. Ema õpetas tütart, isa poega. Oluline oli pidev eeskuju. Talupoja laps kasvas nii looduse tsüklites kui ka vanade tavade, kommete ja rituaalsuse kogumis. Hinnati väärikust suhtlemises. Etiketist kinnipidamine oli väga oluline. Lipitsemist põlati. Eneseväärikus oli ka kõige vaesemal
lubadusi. Uskus neid. Ütles, et tema vene passi ei võta, tema ootab Eesti vabariiki. Ühel detsembriõhtul, kui isa oli juba metsas ja mina olin viimaseid nädalaid raseda emaga kodus, küpsetasime meie emaga leiba. Äkki tungis kümmekond sõdurit meie majja, hakkasid piinamiste ja ähvardamistega nõudma, et me ütleksime, kus see punker asub, kus isa end varjab. Me ei öelnud midagi. Kui see kõik oli juba kestnud mitu tundi ja üks sõdur mind heledate laksude näkku peksis, siis kaotas ema kontrolli, haaras tooli ja ütles: kui veel tütart puutute, siis mina ei vastuta oma tegude eest. Seepeale viidi ema ära Võru linna ülekuulamisele. Mina pidin jääma seitsme sõduriga majja. Kõigi akende ette pandi villased tekid. Selle akna ette, mille taha pidi isa tulema koputama, sinna akna taha pandi kuulipilduja. Selle akna taha olime meie emaga paigaldanud pingi ja selle pingi puudumine pidi isale ohust märku andma. Aga see
annaabi.ee 
