"Keti Lõpp"
Lugesin kusagilt kellegi arvamust, et Võigemast tõi selle lavastusega teatrisse sakraalsuse. Kui see tõepoolest nii
oli, siis oli see sakraalsus väga korralikult ketšupi-majoneesikastmega üle valatud, peale selle veel igasuguseid
muid maitseaineid lisatud. Kokkuvõttes on võimatu öelda, mis see täpselt oli, mida söögiks pakuti. "OPis" ütles
näidendi autor Paavo Piik, et selle näidendiga tahetakse inimestele korralikult vastu hambaid laksata. No ei
laksanud. Kuigi ... autori noorust arvesse võttes on ta teatavas mõttes tänapäevast kiirtoitumist (loe: kiiret elu)
väga hästi tabanud. Tüübid kui sellised on ehedad. Küsimus on, kui kõnekad?
Ma ei saa siiski üheselt öelda, et lavastus olnuks kehv või et näidend on kehv. Näidend on mu meelest liiga
õhuke, keskendudes pealiskaudsuse kõikvõimsale (ruulivale?) tahule, selgitamata ometi, miks see kuhugi ei vii.