Iseloomu bioloogiline põhi
Ma vastan siis sellele
inimesele nii, nagu ta on; minu elamus teisest orienteerub sellele, nagu ta on ja määrab minu
vastust. Ma ei reageeri oma ajuga või silmade ja kõrvadega. Ma vastan kogu oma isikuga, nii
nagu ma olen. Ma mõtlen kogu oma kehaga ja näen oma südamega. Kui ma vastan objektile
reaalselt minus asuvate jõududega, kõigega, mis minus omab võimet vastata, siis lakkab
objekt olemast objekt. Ma saan temaga üheks ja ei ole enam lihtsalt vaatleja. Ma lakkan
olemast kohtumõistja.
Millised on eeldused selliseks suhtumiseks?
Esimene (audentse elu) eeldus on võime hämmastuda. Lastel on see omadus veel olemas. Nad
püüavad neid ümbritsevas uues maailmas orineteeruda, üha uusi asju haarata, et neid
tundmaõppida. Nad on hämmeldunud, üllatunud ja suudavad imetleda ja just tänu sellele
suudavad nad kreatiivselt vastata. Kui inimesed on kasvatusprotsessi juba läbinud kaotavad
nad võime hämmelduda