Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid
Oma monograafias „Grotesk ja selle kujutamine maalikunstis ja kirjanduses“ (1957) vaatles Kayser
mõiste kujunemis-, kasutus- ja ilmnemislugu viie sajandi jooksul. 20. sajandist eristas ta
„groteskivestjate koolkonda“ saksakeelses kirjanduses (Strobl, Ewers, Meyrink, Kafka). Autori järgi
esineb Franz Kafka hilisemates teostes üleloomulikku vähe, kummastav on pigem just see, kuidas
reaalsete üksikasjaliste muljete, elamuste, kuhjumine oma lakkamatuses hakkab tekitama mõistusele
allumatut tunnet. Näiteks Kafka novell „Maa-arst“ (Der Landarzt). Teiseks eristas Kayser „groteski
teatrit“ (il teatro del grottesco) sama ajajärgu (20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil) itaalia
kirjanduses. Sellele eelnes sarnaste teemakäsitlustega austria näitekirjanik Arthur Schnitzler (näidend
„Roheline kakaduu“). Teemaks muutus teater kui tinglikkus, nii-öelda teater teatris, tegelaste ja