"lakkamatuses" - 1 õppematerjal

Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid

Oma monograafias „Grotesk ja selle kujutamine maalikunstis ja kirjanduses“ (1957) vaatles Kayser mõiste kujunemis-, kasutus- ja ilmnemislugu viie sajandi jooksul. 20. sajandist eristas ta „groteskivestjate koolkonda“ saksakeelses kirjanduses (Strobl, Ewers, Meyrink, Kafka). Autori järgi esineb Franz Kafka hilisemates teostes üleloomulikku vähe, kummastav on pigem just see, kuidas reaalsete üksikasjaliste muljete, elamuste, kuhjumine oma lakkamatuses hakkab tekitama mõistusele allumatut tunnet. Näiteks Kafka novell „Maa-arst“ (Der Landarzt). Teiseks eristas Kayser „groteski teatrit“ (il teatro del grottesco) sama ajajärgu (20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil) itaalia kirjanduses. Sellele eelnes sarnaste teemakäsitlustega austria näitekirjanik Arthur Schnitzler (näidend „Roheline kakaduu“). Teemaks muutus teater kui tinglikkus, nii-öelda teater teatris, tegelaste ja