E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Häaohu vastu pidi kavalus aitama.
Gabriel viitis paar tundi mö oda tüje uulitsaid vantsides ara ja läs siis kõtsi tagasi.
Imestusega pani kõtsmik täele, et rootslane, kes paari tunni eest sopase näga, aga selge
peaga väja oli länud, nü ud puhta näga, aga segase peaga tagasi tuli, sest mees tuikus ja
trallitas haledal kombel.
«Kas see asi oligi sul linnas ara toimetada?», nurises kõtsmik. «Kas-sa siin ei mäganud
pead purju panna? Arvasid vist mujalt paremat laket leidvat?»
«Ara pahanda, kõtsipapa!» palus rootslane raske keelega. «Mis tehtud see tehtud, aga
sedaviisi
ei tohi ma ennast lossis nädata, sest koman-dant on joobnute vastu vali, ta laseks mind
vaeseomaks peksta. Peida mind kuhugi ara, kus ma kakskümend neli tundi magada võn, ilma
et mind keegi näks, ja ara tee sellest kellelegi piiksu!»
Selle pika kõe ajal, mis Gabrieli suus kau-geltki nii ladusasti ei länud kui meie seda kirjutame,