E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Nüüd ei pääsenud ta enam sõjameeste seltsist.
Reda sunniti istuma ja näitama, «mis mees ta on»
246
«Tänasest päevast saadik oleme sõbrad, ole sa nii talupoeg kui tahes,» seletas üks sõjamees,
Gabrieli kätt, mis õnneks mitte kõige õrnemate seast ei olnud, nagu pihtide vahele pigistades.
«Sa pead teadma, et meie hulgast keegi punase peaga junkrut ei salli. See on rumal jõmpsikas,
kes enesest palju arvab. Nagu ei oleks temasuguseid enne nähtud! Kas näed seda kaltsus
lakekaussi
seal?» -- Rääkija näitas näpuga ühe seltsilise peale, kes kõhuli maas lamas ja segaste
silmadega Gabrieli otsa vahtis. -- «See on krahvide järeltulija ja kannab jse krahvi nime.
Sarnaseid on meil palju.»
«Anna juua, siis ma kingin sulle oma nime,» lällutas krahv.
Mürisev naer kajas ümberringi vastuseks.
«Hans Risbiter ei ole selle lapaka vääriline,» kõneles Gabrieli uus sõber edasi. «Oma ülbuse,