Tõde ja Õigus II Terve tekst
rahu ja tervist sinu armas vend Andres."
Luges Indrek venna kirja esimest, teist või kolmat korda, ikka ei pääsenud ta imelikust rusuvast
tundmusest. Kirjutas vend ploomimetsast nagu sigadekopli lepikust, Kassiaru Maalist, kes ajab
pulmi püsti, Poolamaast, mis pole Jõessaares, või jumalagajätmisest ilma silma nägemata ja
käe andmata, -- ikka kippusid talle silmade ette isa könksus sõrmed, mida ta mineval suvel
tähele pannud lakaotsal. Ja alles esimest korda arvas ta täies ulatuses taipavat, mis tähendab
isale, emale, kogu Vargamäele, kui vend peale kroonuteenistust sinna tagasi ei pöördu. Õed
läksid, tema ise läks, Andres läheb ja ka Ants ei mõtle jääda, nagu oleks õnn igal pool mujal,
mitte aga kodu. Ja siis veel see Kassiaru Maali, kes ajab pulmi püsti! Indrek tundis teda vaevalt,
aga ometi puudutas tema nimi teda kuidagi valusalt. Andrest ja Maalit peeti teineteisele nagu
looduks
annaabi.ee 
