Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
toimiks isiku või jutustajana. Pam Morris võtab naiskirjutuse kokku järgmiselt: "Ühe
tähenduse või identiteedi eitamine, keele lähendamine aistingute kehalisele
materiaalsusele ning tungidel põhineva rütmi süntaksisse püüdmine oleksid Cixous´
järgi osa naiskirjutusest" (Morris: 150).
Cixous väljendust, et naiskirjutus on "vulkaaniline", võib tõlgendada kui patriarhaadi
status quo trotsimist, vastuhakku. Esitab ju écriture feminine väljakutse lakaanlaste
sümoolse korra võimule. Lacani järgi on keelesüsteem kogu kultuuri koondav
süsteem, mis on sünnitanud alistava Isa Seaduse - fallotsentrismi. Ema kaotus ja
biseksuaalse kogemuse keelamine pagendavad inimesed sellesse süsteemi. Isaliku
autoriteediga samastumine on poistele kompensatsiooniks, tüdrukutel seda võimalust
ei ole. Nende subjektipositsioon on Freudi ja Lacani teoorias alati patriaarhaalse
süsteemi suhtes marginaalne.