siia kuulub 22 perekonda ja 50 liiki, mis moodustab suurema osa valaliste seltist. Enamik liiki elab parasvöötmes ja soojades vetes, ainult 7 esineb ka Antarktikas ja 7 polaarjoone taga Antarktikas. Afaliinid (T ursiops) on keskmise suurusega: 2.3-3 m. Harva kuni 3.6 m pikad? Isased 10-20 cm võrra emastest suuremad. Mõõduka pikkusega nokis on selgelt piiritletud kumerast lauba-nina (rasva-) padjandist. Kõrge ja sihvaka seljauime tagaserv on poolkuja sisselõikega. Loivad alusel lajad, tipu suunas teravnevad, alaservas ja ülaserva tipuosas nõgusad. Kere on selgmiselt tumepruun, kõhtmeselt hele (hallist valgeni); muster külgedel on varieeruv, tihti puudub. Tudevate kooniliselt teravate hammaste paksus on 6-10 mm; 19-28 paari neist asetseb ülalõuas, 1-3 paari võrra vähem ülalõuas. Vanadel isenditel kuluvad hambakroonid sedavõrd, et paljastub hambaõõs. Kolju on kuni 58 cm pikk. Suulagi tasane, ilma külgmiste õnarusteta.
olulisemaks tunnuseks olevat hoopis kontuur omamoodi meloodia "konspekt". Selle moodustavad meloodia kõrvuti asetsevate helide vahel tekkivad intervallid, mis võivad olla kas tõusva või laskuva suunaga (või säilitada oma asukoha helireas). Tehtud katsed näitavad, et kui mõnd meloodiat modifitseerida nii, et selle kontuur säilib, ent muutub mõne üksiku intervalli suurus (nt tõusva kvardi asemel kõlab tõusev kvint), siis ei pruugi kuu- lajad selliseid muutusi alati märgata, samal ajal kui meloodia kontuuri muutused jäävad harva tähele panemata. Helikõrgus muutub aja jooksul meloodias astmeliselt. Üldjuhul eristabki helikõrguse kasutamist muusikas heli- kõrguse (põhitooni) muutumisest kõnes heli sagedusala lii- gendamine astmeteks näitavad paljud uurimused, et ka Lääne mitmehäälses muusikas on heli- kõrguste ja intervallide taju kategoriaalne (ehk tsonaalne). See tähendab, et ühele helirea astmele või
annaabi.ee 
