Eesti geoloogiline ehitus
Enne
jääaega oli karstumine kõige soodsam siis, kui Eesti ala oli praegusest merepinnast enam kui
100m kõrgemal.
Karrid lubjakvide ja dolomiitide pinnal 0,5-2 cm läbimõõduga kuni 5 cm sügavused
korrapäratu kujuga lõhed, augud, vaokesed (eriti iseloomulikud Vilsandil ja Vaika saartel)
Avalõhed leidub loodudel tektooniliste lõhede karstumine laius 1m, sügavus mitu m,
pikkus mitukümmend meetrit (Kostivere karstialal)
Kurisud mitmekümne m laiusede lehtri, lõhe- või liuakujulised kurisud, kuhu neeldu
pinnavesi, vesi voolab maa all edasi ja tule taas päevavalgele karstiallikatena. Kurisud asuvad
enamasti väikeste jõgede sängides, suletud nõgudes. (Jõelähtme, Kuivajõe, Erra jõed).
Langatuslehtrid tekivad maa-aluste karstiõõnsuste lae sisselangemisel.
Karstiliste lohkvormide liitumisel võivad nende vahele jääda ka positiivsed pinnavormid
karstisillad ja jäänukpangased so positiivsed pinnavormid.