Kommunikatsioon kui riigivõimu ja rahva sõber ning vaenlane
enam planeerimist, läbimõtlemist ja info vastuvõtjaga arvestamist. Kahesuunaline
kommunikatsioon kätkeb endas informatsiooni mõistmist, vahetamist, jagamist, suhtlust,
sotsiaalset käitumist ning vastastikust mõjutamist.» (Siseministeerium 2012)
Nii võib uskuda, et Eesti riigivõim isegi mõtleb sellele, et kõik, mis toimub riigivõimu
teostamise juures, tuleb kommunikeerida ka rahvale, kodanikele ja seejuures kahesuunalisena
ehk oodata ka tagasisidet, kaja, ettepanekuid või isegi laitusi, mittenõustumist. Samas
kinnitatakse, et ühesuunalist kommunikatsiooni võib nimetada ka informeerimiseks, mille
puhul edastatakse teave sihtgrupile tagasisidet eeldamata. «Niipea, kui informatsiooni saajalt
eeldatakse reageeringut, on põhjust rääkida infovahetuse keerukamast vormist kahe-
suunalisest kommunikatsioonist.» (Siseministeerium 2012:1)
Kahesuunalist kommunikatsiooni vajame aga riigis selleks, et «teadvustada probleeme ja