Essee Kristjan Jaak Petersoni oodi „Laulja“ kohta
teadusemaailma. Uhke ja sünge maarahvalaulja tegi oma otsuse. See amet oli talle
määratud ja siia ta kuulus, see oli tema saatus. Eesti keel oli tema saatuseks.
Leidsin ühe õpilase kirjutatud teose, kus oli öeldud järgmist ,, Mis on eesti keel? Kaunis. Kes
seda ei märka, pole eestlane. Mis tähtsust on keelel, kui seda keegi ei kasuta. Ei rääkimiseks
ega sõnade paberile panemiseks, ei kiitmiseks ega laitmiseks. Emakeeles kõlavad
sõimusõnadki kuidagi mahedamalt." Sama õpilane, kes püüdis selgitada ära keele tähtsust
on veel öelnud, et ,,Luule on elustunud keel ja luuletaja on imetegija, kes äratab surnud elule.
Luuletaja paneb keele kõlama. Pole keelt, pole rahvast, pole luulet. Pole midagi." Seda kõike
on üritanud Jaak Peterson meilegi öelda.
,,Lauljas" võrdleb Peterson lauljat iseendaga. Laulja üritab rahvale laulda ja Peterson üritas
annaabi.ee 
