Jutuke - Isemoodi roos
Ta seisis kahel jalal,
justkui olnuks vahemaa mitte midagi silmapaistvat, kuid tegelikkuses oli ta väga hirmul olnud
lihtsalt ta tahtis nii väga jõuda pilveni, et see iha oli talle jõudu andmas, varjutamas kõik
muu.
Noorsand unustas isa keelud väljuda oma toast, teenijad, kes teda näha võiksid ja oma
ohutuse ta mõtles vaid oma tiivulisest armastusest, lootes, et just tema on pilvede vahel. Ta
peas kajas jällegi klaver oma muutumatu laitmatusega, puhta lapseliku armastusega, niisama
hella, kui esimesed lumikellukesed aprilli alguses.
Atmosfäär muutus: tormiline tuul rebis pilvi ja nende sees vähklevat kogu, pillates viimast
kui õlekõrt õhukihtide vahet. Poiss nägi neidsamu nii tuttavlikke halle tiibu, tumedat
juuksevihku, ebainimlikku väega kehaehitust... Kuid midagi oli valesti, sest vabaks lendamise
asemel langes ta ingel kivina mere hukutava kooriku poole kokkupuude olnuks kõige lõpp.
annaabi.ee 
