Harald Lepikust sai järgnevatel aastatel silmapaistvaim ja siiani kõigi aegade kõige viljakam soomekeelse ilukirjanduse vahendaja Eestis. Tema poolt eestindatud soome autorite 26 raamatu hulka kuulub vanemat ja uuemat proosakirjandust, üsna erinevaid kirjanikke. Ta eelistas rahvaelukujutusi ja huumorit. Pärast Soome tolleaegse presidendi Eesti-visiiti 1964 pagulaseesti kirjanike tõlkimine ja väljaandmine Soomes lõppes. Eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitise arvates tähistasid otsustavat murrangut eesti kirjanduse väljaandmisel Soomes kaks antoloogiat, “Soome lahe tagant” (1968) ja "20 nüüdiseesti luuletajat" (1969). Sõja eel avaldati Eestis soome kirjandusest vaid paar luuleraamatut. Sõjajärgsetel aastatel on neid juba järjekindlaima soome luule eestindaja Debora Vaarandi vahendusel avaldatud terve hulk. Kui proosa osas on tõlgitud Eestis soome kirjanikke tunduvalt rohkem kui eesti
Luhaäär tuleks Eesti meistriks ja sõidaks EM-ile Prahasse. Karistuseks saadeti sinna hoopis Viikmäe, kes tuli neljandaks. See oli eelviimane kaotus, mille hilisem Palusalu eestlaselt sai. Eesti võitis oktoobris Riias Läti 5:2. Trossmann alistas Alberts Zvejnieksi. Trossmann tuli Eesti meistriks vabamaadluses. Eesti viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14. Voldemar Väli ja Ago Neo kõrval tõsteti esile Trossmanni, kes seljatas 4. minutil Väinö Laitise ja kaotas 1:2 39-aastasele kahekordsele maailmameistrile ja kahekordsele olümpiahõbedale Edil Rosenqvistile. 1932 Trossmann tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis. RootsiSaksaUngariEesti maavõistlusel Stockholmis kaotas Trossmann olümpiapronksidele, ungarlasele Rajmund Badóle ja sakslasele Georg Gehringile ning kolmekordsele olümpiavõitjale rootslasele Carl Westergrenile. Viimaseks jäi ka Eesti. See oli üks põhjus, miks Eesti Los Angelese olümpiamängudelt üldiselt
annaabi.ee 
