Hiir rätsepaks
pika piibu põske lööb,
viskab kirve aia taha.
Las nüüd rooste seda sööb!
Ei tal ole enam vaja
tunda muret, teha tööd --
vara täis on õu ja maja,
maga kas või päevad, ööd!...
Küllus kasvatab küll rasva,
aga kehast raugeb ramm,
jõud ei enam juurde kasva,
üha lõdvemaks jääb samm.
Jõukus taadi laisaks tegi,
laiskus nõrgaks muutis ta,
viimaks oma õuelegi
vaevalt minna suutis ta.
Asemelt ei tõusnud turi,
tõsta ta ei jõudnud kätt.
Lõpuks laiskusesse suri,
metsatalu vanaätt...
On veel mets, ja metsas maja,
aga majast puudub taat.
Tühjas tares tuulekaja,
järve kaldal lagund paat...
HIIR RÄTSEPAKS
1.
Ükskord elas väike hiir,
terane kui päiksekiir,
hüppas siin ja hüppas sääl,
keksis kassi õue pääl,
ise hüüdis hiiresaks:
,,Mina hakkan rätsepaks,
õmblen püksid, paikan kuue,
karvakasuka teen uue!
annaabi.ee 
