E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Jäta nüüd järele.»
«Aga, pai Jaanus . . . »
«Anna siia. Pärast võid jälle süüa.»
Haleda meelega lahkus Maanus ülejäänud toiduvarast. Jaanus tõstis ta jalule, kohendas sängi
ja ütjes:
«Nüüd võtame riidest lahti ja heidame magama. Seni räägi mulle lühidalt, kui jõuad, mis
sulle on juhtunud.»
Ja kuna mõlemad endid riietest välja koorisid, jutustas Maanus unise, aga endise vastu juba
toibunud häälega, kuidas kubjas teda laupäeva hommikul kodust leidnud ja kui laisklejat
nuhelda tahtnud. Tema putkanud tulise hirmuga uksest välja, kubjas kirudes tagantjärele. Poisi
väledad jalad olid teda seks korraks küll päästnud, aga ta ei julgenud enam jalga koju tõsta,
sest ta teadis, et kubjas teda oli lubanud «vaeseomaks» peksta. Ta hulkunud terve öö ja
pühapäeva metsas ümber, kuni viimaks nälg teda siia ajanud.
Seni olid mõlemad ühe vaiba alla pugenud. Maanus surus ennast krutti tõmmates vastu
Jaanuse rinda ja juba pool-uinudes sosistas: «Tee minuga .