V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
laskudes ikka porisemaks ning järsemaks muutus, kui äkki midagi õige imelikku ta silma
puutus. Tänav polnud tühi, siin-seal liikus ebamääraseid ja vormituid tompusid, kes
suundusid piki tänavat tulukese poole, mis vilkus tänava otsas, ja sarnanesid nende
kohmakate putukatega, kes öösel kõrrelt kõrrele ronivad, et karjase tulele ligemale jõuda.
Tühi tasku teeb seiklushimuliseks. Gringoire läks ikka edasi ja jõudis varsti järele tõugule,
kes kõige laisemalt edasi liikus. Liginedes nägi ta, et see oli vilets sant, kes oma käte varal
edasi komberdas nagu ämblik, kellel ainult kaks jalga on järele jäänud. Kui Gringoire sellest
inimnäoga ämblikutaolisest olendist mööda läks, hüüdis see tema poole haleda häälega: «La
buona mancia, sig-nor! la buona mancia!»5
«Kurat sind võtku,» ütles Gringoire, «ja ka mind ühes sinuga, kui ma mõistaksin, mis sa
seal pomised!» Ja ta läks edasi.
annaabi.ee 
