Oraakel tuli vastu tahtmist lossi. Oidipus uuris ja puuris, mis tol korral juhtus, kui kuningas Laios oma elu kaotas. Tereisias esialgu keeldus vastamast, kuid hiljem pärast Oidipuse suurt pärimist tõdes oraakel, et tal ei jää muud üle, kui vastata. Ja Teresias ütles:"Siis tea: sa enda leiad tapjat otsides.". Oidipus sai maruvihaseks ja kahtlustas, et see on oraakli ja Kreoni ühine sepitsus ning et naisevend tahab talt trooni käest võtta. Oidipus neas ära isiku, kes võttis Laioselt elu. Kõike teadmata, et süüdi on ta ise.Vahepeal manitseb isegi koor Oidipust, et oraakli sõnades võis tõde peituda. Kreon räägib Oidipusele, et Laiose elu võtis mõrvarite jõuk. See viib Oidipusel kahtluse enesesüüdistuse suhtes eneselt. Koor manitseb taas Oidipust Kreoni süüdistuse pärast. Ütleb, et kui sõber ausa tõotuse on andnud, ei maksa teda otsemaid süüdistada. Ilmub Oidipuse naine Iokaste, kes on jahmunud sellest, et abigaasa ta venda milleski
Kithaironilt kaljujärsakust, jalad läbi puurinud. Hiljem aga, et saadik olevat mu saanud tollase vürst Laiose karjase käest. Lasin kohe ka selle karjase enda juurde kutsuda. Iokaste küll keelas mul selle ära, kuid ma pidin oma sünniloo teada saama. Kui karjus tuli, hakkasin ma kohe pärima, et kas ta teab saadikut. Alguses ta ei mäletanud aga kui saadik talle paari asja meelde tuletas, meenus ka karjusele see mees ning laps, kelle ta olevat saanud Laioselt endalt. Pärisin kohe, et miks vürst talle lapse andis ning vastuseks sain, et hukkamiseks. Laios olevat saanud Delfi oraaklilt ettekuulutuse, et ta enda laps ta kord surma saadab ning selle hirmul ta hülgaski oma lapse. Karjus olevat aga kaastundest lapse hoopis saadikule - tollaegsele teisele karjusele - andnud. Olin täiesti meeleheitel. Kogu tõde oli välja tulnud. Mina olingi tapnud omaenda isa. Tormasin ahastuses kohe lossi Iokaste juurde. Tema toa juurde jõudes
annaabi.ee 
