Liivi ja Koidula luulevõrdlus
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme õhu hoos,
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.
Üks magus soov säält tuli tasa rinda:
oh et nii kuldne seisaks armu tee
kui vesi oma hiilg'vas sinisaalis!
Sääl tormid puutund järsku järve pinda
ja kiskund laintel lõhki vaikse vee:
oh süda, - nõnda arm end sulle maalis!
Siin räägib autor küll ilusast kevadhommikust, aga sellega seoses tekivad tal hoopis
muud mõtted. Sileda pinnaga järvevesi sümboliseerib siin õnnelikku armastust.
Viimane salm on aga hoopis vastupidine, mis tähendab, et kõik ei ole alati nii lihtne ja
elu võib ka vahel väga raskeid keerdkäike meile ette sööta. Samamoodi on nukramaid
tundeid edasi antud Koidula luuletuses "Ja õues on kevade"
annaabi.ee 
