"laineviirgude" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Paat liikus aeglaselt parema kalda poole. Tütarlaps tuuris võõrast salajase kartusega. See aga oli tormilaterna hoolikalt kinni katnud. Pimedas paistis ta paadi ninas mingi tondikujuna. Ta allalastud torp oli talle nagu näokatteks. Ja kui ta iga aerutõmbega välja sirutas oma käed, mille küljes rippusid mustad varrukad, siis olid need kui nahkhiire suured tiivad. Kogu aeg 452 polnud ta ühtki sõna lausunud, ühtki häält teinud, paadis oli kuulda ainult mõlade ühetasast sõudmist ja laineviirgude laksumist vastu paadi külgi. «Vannun oma hingeõnnistuse juures!» hüüdis äkki Gringoire. «Meie oleme ergad ja rõõmsad nagu linnukesed! Ja ometi me vaikime nagu pütaagorlased * või kalad! Paastu jumala nimel! Armsad sõbrad, rääkige ometi mõni sõna. Inimese hääl on inimese kõrvale muusika. Mitte mina ei ütle seda, vaid Didümos Aleksandriast*, ja need on hiilgavad sõnad. Ka muidu pole Didümos Aleksandriast mõni keskpärane filosoof... Öelge ainult üks sõna,