Karlheinz Stockhausen
(1953) ja "Elektronische Studie II" (1954). Neist esimene oli kokku pandud stuudios
genereeritud erinevatest siinustoonidest, teine oli aga esimene elektronmuusika teos maailmas,
mis sai noodistatud ja ka partituurina välja antud. Stockhauseni üks tuntumaid elektroonilisi
oopusi on "Gesang der Jünglinge" ("Noorukite laul" 1956). Järgmises heliteoses "Kontakte"
("Kontaktid" 1958-1960) kasutas Stockhausen Kölni stuudio võimalusi äärmise piirini: segas
omavahel erinevaid lainekujusid, kasutas valge ja roosa müra generaatoreid, mitmesuguseid
kajasid ja signaalide tagasisidestusvõimalusi.
1960.-1970. aastatel hakkas Stockhausen üha enam akustilist ja elektroonilist muusikat omavahel
kombineerima. "Mixtur" (1964" on algselt salvestatud orkestriga ja hiljem on salvestist stuudios
spetsiaalselt töödeldud. Teose partituur on kirja pandud aleatoorilist meetodit kasutades (pole