„Abistavad omadused minus- kui hea abistaja suudan mina olla?“
Ma olen veendunud selles, et kui ma suudan vabastada teise inimese nendest ohtudest, mida ta
oma kehas/ ajus tunda võib, saab hakata ta kogema ja läbi töötama neid konflikte, mis tal endaga
on ja neid tundeid mis tal hinges on ja siis see teeb mulle asja lihtsamaks, et suudan olla piisavalt
tundlik selle suhtes, et mu käitumine ei tajuks talle ähvardavana.
Kas ma suudan teda vabastada väliste hinnangute ähvardustest?
Positiivsed ja negatiivsed kiitused/laimud/ hinnangud ei tule hiljem kasuks ning ei aita isiklikule
arengule kaasa ning need on suhtlemise juures vaid korraks abistavad. Nii, et neid on pisut
mõttetu kasutada, kuid ma suudan ehk tõesti jah.
Kas ma suudan kohtuda teise isikuga kui kellegagi, kes on muutumas ja arenemas, või takerdun
ma iseenda ja tema minevikku?
See on nii suhteline olukord, kindlasti tekiks mul tunne, et ,,ooh, selline hetk on mul omal ka
annaabi.ee 
