omavalitsustele, sest meie ühendomavalitsuse näol on tegemist keskmise suurusega omavalitsusega, mis Eesti senise kogemuse1 põhjal on omavalitsuse suurus, mis on senistest ühinemistest enim kasu saanud. Samas ei ole analoogset ühinemist varem detailselt analüüsitud ning seega ei ole meil täna teiste kogemusest õppida võimalik, aga järgmiste analoogsete ühinemiste kavandajatel on see võimalik. Erinevalt ühinemisele eelnenud vastastikkusele mustamisele ja laimamisele, tuleb objektiivselt tunnistada, et mõlemad ühinenud omavalitsused said iseseisvalt hästi hakkama suutes vähemalt Eesti keskmisel tasemel2 täita omavalitsuste kohustusi ning pidades kinni omavalitsustele kehtestatud finantsdistsipliinist. Omavalitsustel oli kahepeale olemas korralik üldharidus-, huvi- ja spordikoolide võrgustik ning nende finantseerimise osas tehti koostööd. Seega oli linna ja 1 http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16671 2 https://www.siseministeerium
Idee oli võtta inimesed ette personaalselt, see aga ei teostunud kunagi. Ehkki mitte küll täiesti (hiljem püütakse seda teemat elustada), tunnistatakse vanemad inimesed ateismi seisukohalt lootusetuiks ja rõhutakse just noortetööle. Ateistlikku kasvatustööd püüti sisse seada ka lasteaedadesse. Seega, ateismi hakati rõhutama praktiliselt kõikjal, kus see võimalik oli. Kirikukriitika kohta võibki öelda, et suurel määral jäigi see vaid vulgaarateismi tasemel laimamisele ja “kirikliku müstika lahtiseletamisele”. Esines ka konstruktiivset teadusliku ateismi valdkonda jäävad kriitikat ja kirjeldusi sellest, milliste probleemide küüsis tänapäeva kirik vaevleb, ent vastavat kirjandust läbi töötades jäi see osa olulisse vähemusse ning rahvani jõudis vaid vulgaarateistlik suhtumine. Siinkohal ka lühike ülevaade vulgaarateistlikust argumentatsioonist: usklikud on inimesed, kelle reaalsusetaju on hälbinud. Olenevalt kirjeldatud
annaabi.ee 
