Tõde ja Õigus II Terve tekst
kes polnud selleks ette valmistatud, kaotasid pea ja jooksid minema. Kõik nõudsid härra
Maurust, keda polnud kodu. Ollino abi ei aidanud, sest ta ei saanud iseomagi klassist jagu.
Samal ajal, kus nõutud õpetajad all suures toas seisukorda arutasid, omandas asi Slopasevi
klassis teise pöörde: seal jäädi uuesti vaikseks, kuigi teistes klassides alles paugutati ja karjuti.
See sündis kõigile ootamata. Slopasev katsus Piilut kätte saada, ähvardades selle nõnda
hävitada, et märga laikugi järele ei jää, aga kui poiss laudade alla lipsas ja seal kaasõpilaste
jalge vahel paigast paika ronis, et õpetaja teda kätte ei saaks, tundis see end natukese
rähklemise järele lööduna, läks pikkamisi kateedrile tagasi, istus, kattis silmad kätega kinni ja ei
teinud enam väljagi ei paugutamisest ega karjumisest. Ning kui ta viimaks käed silmade eest
ära võttis, et vaikseks jäänud klassi vaadata, siis nägid kõik, Liblegi nägi, kes juba laudade alt