Kevad (luulekava)
toas esimese kärbse surnuks lõin (Under 2007: 450)
Kes sääl leivakandvaks künnab vagu
see ei saa sest mõistatusest jagu (Under 2007: 510)
Ma muretumalt vilistades lähen,
ning puistab õielehti mulle pähe
üks tuulehoog (Visnapuu 1998: 289)
Suur nire väikseid joob ja uusi loob,
maa suu on avali, ta kõik nad joob (Under 2007: 450)
ja tilku rammusaid, kui laihtund puult
ma puistasin, sain mõne kraesse neist
siis päikses kuivatasin märga käist (Under 2007: 450)
Ah! Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd
mind võidab rõõmu ihar, hõiskav hüüd
ei iial olnud ma kaaluja ja kaine (Under 2007: 62)
miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop
ja sinab hämaruses kui muinaslugu (Under 2007: 62)
vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus,
annaabi.ee 
