Olav Ehala elulugu
uuena. Näiteks armastuslugu ,,Oliver ja Jennifer", Komissarov lavastas, Lapin oli
kunstnik. Või ,,Johnny", mis oli elava muusikaga. Komissarov oli ju üldse
uuenduslike julgete mõtete mees.
Üks meeldejääv koostöö sündis, kui tulin sõjaväest ja läksin teatrisse tööle.
Komissarov kutsus Kaarin Raidi lavastama Cocteau ,,Hoolimatut armukest" ja
ütles talle, et ,,võta pane Olku ka mängima". See oli jälle omamoodi kogemus. Asi
algas tühjast ruumist, hakkasime improviseerima. Laidlal oli küll kaksteist lehekülge teksti, aga tuli
mõelda, kuidas terve õhtu täita. Kujunes ühistöö oma otsimiste ja leidmistega, milles oluline osa oli Helmi
Tohvelmanil ja Aime Undil. Improviseerisime tekste, mis olid iga päev isemoodi. Tavaliselt päevakohased
teemad ja nükked nõukogude värgi kohta. Lustlik etendus, mängisime seda kolme aasta jooksul 130 korda.
Ja sõprus Raidiga kestab tänaseni.
Ka Linnateatri ,,Kaotajates" sündis kõik töö käigus, mängisin igas proovis
annaabi.ee 
