Jutuke - Õunkübarad
,,Kuid kas mitte suvel nad ei õitsenud?"
,,See on vaid kaitsekate väljamõeldis, et kurjad jõud võimu endale ei saaks."
,,See on nii ilus..."
,,Hinge kütkestuma panev, kas pole?"
,,Jah."
Õitsemine jõudis lõppstaadiumi, kus valgelillakad õrnad õishelbed lasksid oma südamikust
lahti ja kandusid metsahingusega tammede vahele. Nad taassündisid nümfidena, et
rõõmustada päeva ja kiigutada ööd laialehistel sõnajalgadel ühe elu lõpp, teise, uue algus.
Öö jooksul mitte minutitki und, seisis Elisa tammerõdul ja vaatas roosapõsist koidikut
äratamas maailma kaugel metsa taga paistvate mäetippude tagant. Päikest ennast näha veel
polnud, kuid oli tunda looduse igatsust soojuse järele. Ka tüdruk igatses oma päikest, kes
teadmata suunas kaduma jäi. Ta üritas mõelda, kui kaunis on hommik enne päikesetõusu, kuid
silmadega otsis kedagi teist
annaabi.ee 
