E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
valendava palkaia poole viis.
«Küll võib Jaanus nüüd suur ja tark olla.»
mõtles Emiilia, hobust omapead sammuda lasleä, «ta oli nii mõnus, mõistlik poiss . . . »
Neiu peatas oma mälestuste voolu ja pidas hobuse, kes parajasti puude vahelt välja astus,
järsult kinni. Eespool kerkis kõrge palkaed lagendiku keskeljiles. Keset aeda paistis elumaja
kõrge katus laia korstnaga, selle kõrval paar vähemat kõrvaliste hoonete katust. Kaks
laialadvalist saarepuud kasvasid õuevärava ees. Palkaia külge liitus viljapuu- ning rohtaed.
Seal meelitasid õuna-ja pirnipuud küpsva viljaga, puude jalal rohetasid marjapõõsad,
kaugemal kirjendasid juur-viljapeenrad.
See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik
särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja seal viibimisele meelitama.
Pool-teadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus
annaabi.ee 
