Lambakarjus ja aeg
uhtki tahte. Ta pani tahele koike korraga - ta oppiskuulamamagedeuusi
ja vanu laule ja koike uhes silmapilgus -, ta omandasvilumuse tajuda
iga heli ainsamas hetkes. Ta moistis, et kui keegi tahab neid laule oma
aruga taibata, siis teeb ta tiihja t66d. Ta teadis, mida voib tunda~ kui pole
enam aega, kui iga heli laulab teisega kaasa uhes hetkes, kusimata, millal
tuleb tema kord. Kuid ta oppis rohkemgi - ta oppis nagema helide varve
ja neidki korraga, justkui taevasugavusest lahvavat valgusahvatust, pais-
kamas valgust igasse elusasse rakku ja pannes nad tukslema jumaliku
laulu rutmides.
Paike saras kirkalt ja kirgas oli karjuse meel. Uksnes maed, vanad ja
targad, olid tema vestluskaaslasteks. Kui kari Boi vaikselt rohtu kaljudest
umbritsetud aasal, voolis karjus tamariskipuust kujukesi ning puhus
neile sisseelu - nemadki raakisid slis temaga ning said osaks tema maa-
ilmast. Ta ladus kive uksteise peale, nonda et neist said majad ja kindlused,