seisukoht, et eesmärk on senise Muinas-Eesti tõlgendamise moe kummutamine (Remmel 2007, 7). Kitsamat uurimisprobleemi justkui polegi ning edaspidi esitatakse ideid küsimuste- ja küsitavustevaba etteantusena. Olgu siis teemaks kiviaedade sidumine rõivalõigete või matemaatika ja aritmeetikaga, kiviaja või megaliitidega, munakoorte või hobuseraudadega. Enne kui töö põhjalikuma analüüsi juurde minna, peaks veel märkima, et M. Remmeli seisukohtadest arusaamist ei lihtsusta tema pidev lahtiseletamata mõistete kasutamine (nt hüperborealane (lk 7), kaarlause (lk 30), samanism (lk 86)). Samuti puudub raamatus selge uurimistulemuseni (kuigi kitsam probleem kui selline puudub) viiva metoodika esitamine ja selle asemel torkavad silma kummastamapanevad liitsõnad nagu mammutiluuaritmeetika paradigma (lk 35), mentaaltehnoloogia (lk 89 dateerimismeetodina), visiirsuundade tehnoloogia (lk 109) või megaliitplaneeringute funktsionaalne diagnostika (lk 204 taas dateerimismeetodina).
Reform on jätkuvalt avalikkuse eest varjul, kuna tegemist on keerulise teemaga ning seda eriti olukorras, kus erivajadustega inimeste igapäevaprobleemid on mugavalt avalikkuse eest peidus. Seaduse eelnõu on valmis kirjutatud ministeeriumite kabinettides usinate ametnike poolt, kelledest paljudel puudub isiklik kokkupuude või kogemus töövõimetute ja puuetega inimestega. Paberil on kõik selge, põhjendatud ja ilus, kuid teostus ei kannata kriitikat. Põhjalikult läbimõtlemata ja lahtiseletamata muudatused tekitavad paratamatult hirmu ja ebakindlust. Peaministri ja kahe sotsiaalministri väitel muutub puuetega inimeste elu tänu reformile oluliselt paremaks, kuid samal ajal koguvad need samad inimesed, keda see reform aitama peaks, selle vastu allkirju. Järelikult on kuskil midagi valesti läinud. Minu arvates ja paljude teistegi arvates on kõige suurem viga see, et töövõimereformi keskmest on kõrvale jäetud puudega inimeste ja nende hooldajate reaalsed mured.
annaabi.ee 
