E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Maanus ise kui tuline poiss kippus
minema,
tahtis metsa joosta, ikka joosta, ei tea kuhu
81
joosta, kui aga oma heategijaid saaks murest päästa. Vana Tambet, muidu oma vanadusest
hoolimata elav ja hakkaja mees, oli viimaste kuuldud ja nähtud juhtumuste tõttu nagu
uimastatud. Ta rääkis vähe, pomises palju ja raputas tihti murelikult pead. Ka Jaanusel oli
süda raske, aga ta hoidis pea kõrgel, et teistele julgust teha. Tema nõu oli Maanust lahti osta.
Aga vana Tambet raputas pead: «Lahtiostmisest ei või nüüd uue lossihärraga enam
juttugi olla. Tema uhkus on riivatud, ja seda uhkust ma tunnen. Maanusega võiksime vahest
ometi ve.el nõu leida, aga me oleme lossihärrat ennast pahandanud, ja seda ta ei kingi. Paha
lugu. Väga paha lugu.»
Seepeale valitses nõupidajate keskel tükk aega vaikus.
Korraga kõlas õuest vali paugutamine hoovivärava pihta. Kõik kolm vaatasid kohkudes
üksteise otsa. Tambet tõusis püsti.