Filosoofia sünd Antiik-Kreekas.
olnud võimalik oma ihusilmaga loomulikul viisil näha, kuigi sellist võimalust tuli tavalistel
inimestel harva ette. Profaansel ajal ilmus jumalik inimesele enamasti pigemini mõnel
“maskeeritud” kujul, kuid ikkagi loomuliku nähtusena. Religioosse maailmamõistmise üheks
tunnuseks on üleloomuliku eristamine teispoolsusena loomuliku maailma suhtes.
Müüdilise maailmamõistmise raames oli maailm tervikuks kujundatud ja see tervik omakorda
sisemiselt lahtiliigendatud jumalate ühtse päritolu kaudu. Jumalad moodustavad justkui ühe
hõimu ühtse esivanemaga, nii nagu inimühiskondki tol ajal oli sugukondlik ühiskond, st.
ühiskonna ülesehitamise põhimõtteks olid sugulussidemed. Maailma iga aspekt, mis inimest
puudutas, oli niiöelda “hallatud” ühe või teise jumala poolt, jumalad olid üksteisega seotud
sugulus- ja pärinemissidemete kaudu ja maailm oli tervikuks kujundatud jumalate ühtse päritolu
kaudu.