Tõde ja õigus II kõide
Indrekule ühe loo rääkima , algas vahetund ja Ramilda kadus kiiresti ja lehvitas ja
naeratas Indrekule ja kadus.
XXXI
Indrek hakkas õhtuti surnuaial käima, et otsida sealt leina ja nuttu, kuid seda ta eriti ei
leidnud. Ühe korra leidis, kui nägi ühte üksikut kirstu matmis koha poole viidavat ja
sellel kirstul ei olnud peale matjate ühtegi leinajat, see tõi Indreku silmile paar pisarat.
Seal kohtus ta ka oma vana saksakeele õpetaja Sultsiga, kellele Indrek oli ennist
lahtilaskmis kirja viinud. Härra Sults hakkas Indrekuga Jumalast, kuradist, inimesest ja
tõest ja valest rääkima. Nimelt pidas härra Sults valeks seda, et inimese surivoodil talle
valetada nagu ta ise oli oma isale teinud. Ta lubas oma isale et matab ta Reini jõe kaldale,
kuid mattis ta hoopis sinna. Härra Sults jäi sinna rääkima ega pannud tähele et Indrek
kadus tema kõrvalt. Indrek leidis ka teise kõrvalise koha kus olla, selleks oli see sama
kuut maja taga