Eesti kirjakeele ajalugu
1. Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. Eesti Kirjanduse Seltsi väljaanne (1918), selle raamatu
eellooks 1908-1911 toimunud neli keelekonverentsi, mille eesmärk oli kirjakeele
ühtlustamine ja ühtsete õigekeelsuspõhimõtete väljatöötamine (Ridala, J.V Veski, Juhan
Kurrik, Jaan Jõgever). Tüübilt ortograafia- ehk õigekirjutussõnastik, kuid sisaldab ka sõnade
morfoloogia ja pisut tähendusmärkusi (homonüümide lahtiharutusi, võõrsõnade eesti
vasteid). Tähtsus kirjakeele ajaloos: tollal veel tugevasti kõikunud kirjekeele tarvituse
ühtlustaja, eesti õigekeelsussõnaraamatute teerajaja.
2. Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ II täiendatud ja
parandatud trükk, I köide 1925, II köide 1930, III köide 1937. Tähtsus: tollal veel ebaühtlase
kirjakeele ühtlustaja ja stabiliseerija; kirjekeele arendaja rohke sõnaloomega. Koostaja J.V
annaabi.ee 
