V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tal
polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes
nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed
käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes
seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus,
see uus Ariadne, näib lõngakera * kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad
maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja
alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre
Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil
õnnestuks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu
kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad,