"lahtihargneva" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Tal polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus, see uus Ariadne, näib lõngakera * kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil õnnestuks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad,