Eesti traditsiooniline rahvakultuur
Kui olid näljaaastad ja rukkijahu nappis, lisati teiste viljade jahu, tavaliselt aga kuivatatud ja peeneks
tambitud aganaid. Sammalt, puukoort, ja kasve ning marju lisati leivajahule harva, üksnes väga suure nälja ajal.
Talupoja raskest seisust annab aimu, et 17.-19.sajandi keskpaigani küpsetati aganaleiba üsna üldiselt igapäevaseks
toiduks, puhast rukkileiba ainult pulmadeks ja suurteks pühadeks. Vanarahva ütluse järgi oli aganaleib nii kuid, et
sellele ei tohtinud lahtide sulega ligi minna võis põlema süttida.
Viljakusmaagias oli leibadel suur tähtsus, nagu ka viljakoristusel esimesena lõigatud viljavihul, millest
jahvatatud jahust küpsetati leibu ning erilisi jõululeibu, millele saartel anti tihti sea kuju (jõuluorikas). Neid
8
tavaliselt väikeseid tavandileibu on sageli nimetatud kakkudeks. Tehti ka mitmesuguseid erileibu, Lõuna-Eestis
annaabi.ee 
